Kaheksa Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpetajat osalevad sellel kooliaastal väliskoolitustel. Siin blogis kirjutavad nad kõigest sellest, mis seoses koolitustega südamel. Juttu tuleb nii ootustest koolitusele kui sellest, kuidas koolitusel läks ja mida õpiti.

Kõik osalejad viivad pärast koolitust läbi ka tegevusuuringu, kus katsetavad, kuidas ja mis tingimustel õnnestub õpitut Tallinna Humanitaargümnaasiumi koolikeskkonda lõimida.

Ja kindlasti ei jää koolituste lõpus tulemata ka üks põnev kogemuste vahetamise seminar kooliperele. Kuidas see läheb, sellest kirjutame ka!

Põnevat lugemist kõigile!


P.S. Väliskoolitustel osalemine on võimalik, sest saime toetust Euroopa Liidu programmist Erasmus+.


esmaspäev, 19. veebruar 2018

Loominguline draama õppemeetodina


London on suur ja väga multikultuurne linn. Seda võiks öelda ka meie koolitusgrupi kohta. Inimesi oli nii Sloveeniast, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt kui ka Kreekast. Koolitajad Türgist, Jamaikalt ja Brasiiliast.

Panin "lühidalt" kirja, mida ma koolitusel kogesin ja õppisin. Head lugemist!

1. päev
Päev algas kõigepealt tuttavaks saamisega. Istusime ringis ning rääkisime, kes oleme, kust tuleme ja miks me siin oleme. Tavaliselt pannakse koolituste alguses rinda nimesildid, millest siin ei tehtud juttugi. Siiski on nimemängud igal pool ikka sarnased, mida rohkem nimesid kordad seda paremini meelde jäävad. Meie tutvumismäng algas kõigepealt silmsidega ning liikus siis edasi nimede kordamisele.
Kui nimed olid enamvähem selgeks saanud, algasid jäämurdmise mängud. Kõige eredamalt jäi meelde 
"PÄIKE PAISTAB KÕIGILE NEILE, KELLEL ON..."- üks seisab ringi keskel (teised istuvad)  ja ütleb selle lause alguse. Lause lõppu peab lisama, midagi mis tal endal on/midagi mida ta on ise teinud ning kõik teised, kes sellega samastuvad peavad kohti vahetama. Oma kohale istuda ei tohi ning kes jääb seisma alustab uuesti sama lausega. Väga lõbus oli!


Üllataval kombel jõudsime väga kiiresti lõunapausini. Järelikult oli põnev ja huvitav!
Pärast lõunat rääkisime veidi draama ja teatri erinevustest. Kõige põhilisem on see, et teater keskendub lõpp-produktile aga draama keskendub pigem teekonnale/protsessile. Siiski ei saa nende kahe mõiste vahele täielikult piiri tõmmata. Draamat tehes luuakse teatrit jne.



Õhtupoolikul leidsime erinevaid asju NÄHTAMATUST KASTIST. Andsime nähtamatut kasti edasi ja võtsime sealt välja erinevaid esemeid. Hiljem pidime mõtlema, kellele see ese enne kuulus; kust tema selle sai?; millal ta viimati seda kasutas?; kus ta selle asjaga oli? Selle põhjal vüib lasta õpilastel kirjutada lühijutu või mingisuguse kokkuvõtte.
Samuti tegelesime erinevate MASINATE loomisega. Iga masin teeb häält. Millist häält teeb näiteks rõõmumasin, kiusamismasin, kiusamisvastanemasin, ajumasin ja paljud paljud muud masinad? Üks alustas ja teised liitusid. Ülesanne oli kihvt just seetõttu, et paneb õpilasi koos töötama. Ükski masin ei saa töötada ilma teatud lülita.  Sealjuures peab aga olema väga tähelepanelik, kui kaua võib lasta masinal töötada eriti, kui tegeleda näiteks kiusamise, norimise või mõne muu karmima teemaga.
Päeva kokkuvõtteks saime kanaga paberi, millele pidime lisama munasid. Iga muna sisse kirjutasime, mida päeva jooksul õppisime või mida teada saime.


Üldiselt oli päev edukas. Koolitajad pidevalt rõhutasid seda, kuidas erinevaid meetodid saaks kasutada erinevates ainetundides ja kuidas üht meetodit keerata ning pöörata nii kuis vaja.

2. päev
Teisipäev algas juba tunduvalt kindlameelsemalt ning lõbusamalt. Kõik osalised olid omavahel saanud tuttavaks ning koolituskoht samuti kodusemaks. Päeva jooksul õppisime väga palju. Arvan, et mina õppisin enda kohta kõige rohkem- sain aru, et tahaksin koguaeg olla esimene (eriti siis kui keegi ei reageerinud), aga tuleb end tagasi hoida. Õppisin seda, et mulle pigem meeldib teiste ideedega ühineda, kui enda ideid peale suruda. Seda ma ehk isegi teadsin, aga endale teadvustamiseks oli mul ilmselt vaja just seda koolitust.
Päev algas hääleharjutustega-prr,trrr,sfš.....jne. Hääl on õpetaja kõige olulisem vahend, seetõttu tuleb selle eest ka hoolt kanda.
Edasi räägiti meile sellest, kuidas draamas õpitakse. Õppimine toimub a) läbi tunnete ja arusaamise, mis ümberringi toimub; b) midagi läbi mängides. Kõlab vägagi loogiliselt, eksole!? :)
Enne lõunapausile minemist ja pärast lõunapausi mängisime rodu erinevaid mänge:
1) TERE ja HEAD AEGA (ehk meie mõistes pomm ja kilp, aga lihtsalt ilusamas versioonis). Käi ruumis ringi ja vali mõttes keegi kellele tahad öelda tere ja keegi kellele tahad öelda head aega. Kui öeldi, nüüd alusta, siis pidid liginema sellele kellele öelda tere ja eirama seda kellele öelda head aega. Mängu lõpus jäime seisma ja dramatiseerisime olukorra- mis võiks toimuda; kes me oleme ja kus me oleme?
2) MUNA, LIND ja INGEL (kõrgem olend)- matemaatiline mäng mida on kirjutades väga raske selgitada. Aga mäng oli lõbus, nõudis tähelepanu ja veidikene strateegiat.
3) MIDA SA TEED? Pantomiim. Kõik istuvad poolkaares. Üks tuleb keskele ja hakkab midagi tegema. Järgmine tuleb esineja juurde ja küsib, mida sa teed... Esineja peab valetama. Näiteks kui ta alguses pühkis põrandat, siis tuli küsija, kellele ta vastab, et vaatab telekat. Nüüd esimene läheb kohale ja teine hakkab vaatama telekat. Ja nii kuni ringi lõpuni.
4) KAKS INIMEST KOHTUVAD. Istutakse ringis igal istujal peab olema silmside enda vastas oleva inimesega. Mängujuht ütleb- kaks inimest kohtuvad pargis, nad olid enne sõbrad aga üks enam ei taha teist näha. Start! Kui üks paarilistest tõuseb, peab tõusma ka teine ning siis mängitakse olukord läbi. Oluline osa on improvisatsioonil. Mida iganes keegi selles olukorras välja mõtleb. Võib rääkida, kasutada abivahendeid või lihtsalt emotsioonidega olukorda lahendada.
5) OLEME! Kõik käivad ringi. Üks inimestest teeb ettepaneku- oleme loomad metsas! Teised vastavad: Jah, oleme loomad metsas! Ja siis kõik mängivad loomi metsas. Nii paljude muude teemadega.
6) KUUM TOOL. Üks õpilastest on mingisuguses rollis ja teised küsivad küsimusi. Näiteks õpilane on kiusamise pealtnägija rollis. Teised küsivad täpsustavaid küsimusi- kes kakles? Miks? Kellele teatati või ei teatatud? jne.
7) UKSE TAGA. Üks õpilastest läheb ukse taha. Tema ülesanne on klassi sisenedes aru saada kes ta on, kus ta on ja mis on tema ülesanne. Teised valmistavad ette mingisuguse situatsiooni- näiteks jalgrataste tehase töötajad, juht, sekretär jms. Kõik täidavad oma rolli, otseselt midagi kokku ei lepita. Kindlaks on tehtud see, et õpilane ukse taga on firmade likvideerija, kes on tulnud jalgratta tehast sulgema. Kõik, kes rolle täidavad peavad kaudselt andma uksest sisse tulnud õpilasele vihjeid, et ta lõpuks aru saaks, kes ta on, kus ta on ja mis on tema ülesanne. Kui ukse taga olnud õpilane arvab, et ta teab, kes ta on, siis tegevused peatatakse ning õpilane pakub oma rolli. Kui roll on vale, minnakse vaikides edasi, kui õige, siis kõik plaksutavad.
8) SOE VÕI KÜLM. Üks õpilane on ukse taga. Teised lepivad kokku, mida ta tegem peab. Õpilane siseneb klassi ja kõik hakkavad vihjeid andma, kas soe või külm. Ülesandeks võib olla näiteks toolil istumine käed ristis, üles hüppamine, ringutamine vms.
9) PILTIDE JÄRGI LOO JUTUSTAMINE. Laual on 5 erinevat pilti, kus on peal inimesed, tegevused, kohad. Õpilaste ülesandeks on piltidest moodustada lugu ja panna paika, kes on piltidel (nimed, vanused, elukohad), kus tegevused toimuvad, mis on juhtunud või mis edasi juhtub. Kõik grupis peavad jõudma kompromissile. Pärast antakse õpilastele ülesandeks valida üks pilt, mida nad sooviksid dramatiseerida ning osalised, kes seda läbi viivad. Samuti lepitakse kokku, mida dramatiseeringus enamvähem näha soovitakse. Oluline osa improvisatsioonil.
Selle päeva oluline mäksõna on improvisatsioon ja kujutlusvõime. Meie julgus peaks seisnema selles, et julgeksime anda lastele ette hägused piirid ja laskma neil siis oma teed kulgeda, sest ühest väikesest asjast võib sündida, midagi suurepärast.





3. päev
Alustasime päeva meditatsiooniga, mis tuletas mulle meelde, et selles kiires kooli tohuvapohus oleks vaja õpilastega samuti vahepeal mediteerida. Arvan, et alustan sellega oma pisikeste kolmandikega.



Seekord jagasime üksteisele oma kogemusi ja ülesandeid, mida ise koolis õpilastega kasutame. Paljud ülesanded olid mulle juba tuttavad, aga oli nii mõnigi uus avastus.
Näiteks Maria ülesanne oli seotus keskkonna teadlikkuse ja kaitsega. Marioni ülesanne oli lõbus vahepala, mille põhilised hüüdsõnad olid HAA, HII, HOO...olime samuraid. Melanie tutvustas meile ülesannet, kus oluline on märgata detaile ning sealjuures tähelepanelikult kuulata. Helena jagas meile hommikuringi tegevust, kus me istusime ringis ja ilma sõnadeta andsime üksteisele edasi lause- Tere hommikust, soovin sulle head päeva!- see oli vägagi rahustav ning arvan, et kui õpilased oleksid harjunud iga hommikut alustama mingisuguse toreda ülesandega, oleksid nad kindlasti omavahel rohkem seotud ja üksteisega rohkem sõbralikud.

Üldiselt oli kolmapäeva pärastlõuna kõige ebahuvitavam võrreldes muu koolitusega, sest meile räägiti veidike Mantle of the expert teooriast, mille ideest ma täpselt aru ei saanud. Mulle tundus, et kõik oli veidi ebamääraselt struktueeritud ning loengu kuulamine ei pakkunud kellelegi enam huvi. Pärast kõiki neid toredaid ülesandeid pidime järsku istuma ja kuulama. Oleksime võinud teha n-ö lõpueksami, kus meile antakse situatsioon ja me lahendame selle läbi draamavõtete, mida koolituse käigus õppisime. Aga oli, mis oli :)

4. päev
Neljapäeval saime kokku ja täitsime erinevaid tagasiside küsitlusi. Tegime laua taga veel paar toredat mängu, mida on kirjalikult võimatu kirjeldada ja mille meelde tuletamiseks peaksin saama koolitajatelt video. Pärast hommikust kokkuvõtet oli lõunapaus ning siis suundusime Shakespeare's Globe teatrisse ekskursioonile. Soovitan kõigil minna, kes Londonisse satuvad! Kindlasti võtke grupijuht, kes räägib ajaloost ja toimuvatest sündmustest.
Õhtul oli pidulik õhtusöök, kus saime sertifikaadid ja rääkisime elust-olust. Sellega lõppes meie koolitus.





5.päev
Mina sõitsin reedel koju tagasi! Teised jäid veel Londonit nautima.



Kui ma peaksin lühidalt koolituse kokku võtma, siis arvan, et üldiselt oli koolitus super kihvt! Saime palju praktilisi näiteid, mida saaksime oma tundides kasutada. Ma tutvusin nii paljude erinevate inimestega, kes kõik jagasid veidikene oma kogemust. Ma õppisin, et rohkem peaks õpilastele andma vabadust mõelda, fantaseerida ning lubama neil olla loovad. Sealjuures tuleb pidada silmas teemat, raamistikku ja kindlasti seda MIDA ME TAHAME, ET ÕPIALSED ÕPIKSID?!
Siiski jäi mulle kuklasse sosin, mis ütleb, et mul pole selleks kõigeks üldse aega, õppekava vajab läbimist, klassid on liiga suured, meetoditega tutvumine võtab liialt aega ning üleüldse tundub selline lähenemine mulle ikkagi veidikene fantaasiamaailmana. Meie tunnid on ainult 45 minutit pikad, programm on ette antud ning lõppude lõpuks küsime õpilastelt ikka konkreetseid faktiteadmisi, mida läbi draamavõtete ehk nii palju ei õpi. Ma arvan, et draama kasutamine toob tundidesse vaheldust, kas aga läbi nende meetodite jäävad meelde faktid, seda ei oska ma öelda. Nüüd tuleb katsetama hakata! 

Lõpetuseks: Teacher? I prefer the term: Educational Rockstar!

Maarja

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Draama viib UK-sse!

Pärast pikki läbirääkimisi, unetuid öid, korduvaid emaile ja uuesti läbirääkimisi, jõudis Hanna-Liis arusaamisele, et mind ei ole mõttet Amsterdami saata, vaid tuleks otsida midagi uut asemele. Nii me siis koos istusime ja lootsime, et leiame midagi, mis esimese draamakoolituse valikuga sobiks.
Nüüd on kätte jõudnud see hetk, kus koolituse alguseni on aega täpselt kaks nädalat. Koolituse sisu ja mõte on jäänud küllaltki samaks- draamatehnikate jagamine ja analüüsimine, draamavõtete kasutamine õppetöös ning draama olemuse mõistmine ja mõtestamine. Ainus mis päris suurel määral muutus on asukoht- Amsterdami asemel lendan hoopis Londonisse!!!  
Minu ootused seoses koolitusega on ilmselt sarnased kõigiga, kes kunagi üldse mõnel koolitusel käinud on. Ikka tahaks uusi praktilisi nippe, mida saaks konkreetselt oma töös kasutada. Kõik teada tuntud võtted on loomulikult teretulnud, sest nagu vanasõnagi ütleb, siis „kordamine on tarkuse ema!“ J
Miks just draamakoolitus? Aga seda seetõttu, et suvel/sügisel käisime kollektiivselt Innove draamakoolitusel ning kui minuni jõudis jutt, et „nüüd Maarja saadame sind välismaale koolitama!“ ei pidanud ma üldse pikalt mõtlema ja otsustasin, et välismaine draamakoolitus oleks vägagi põnev. Loodan, et saan koolituse käigus tõmmata paralleele kahe koolituse vahel või leida nii sarnasusi kui erinevusi ja õppida midagi uut ning põnevat.
Lisaks sellele ootan, et kõik sujuks hästi. Et leiaksin üles õige metroopeatuse (ning sõidaksin õiges suunas), ei läheks valesse hotelli ja et kaasõppijad oleksid toredad ning abivalmid. Üleüldse võiks kõik sujuda ilma suuremate komplikatsioonideta. Palju eeltööd on Hanna-Liis juba ära teinud- piletid, majutus ja koolituskoht on olemas! Jess! Nüüd on vaja vaid kohale minna, oma teadmised ja oskused proovile panna ning uue täiustunud teadmistepagasiga tagasi tööle naasta.

Uute postitusteni!
Seniks: „You can’t buy happiness, but you can buy tea and that’s kind of the same thing!“
Maarja.

laupäev, 25. november 2017

Õppetunnid Roomast

Võtan kokku oma koolitusnädala emotsioonid ja õppetunnid. Kui kellelgi tekib mõne mõtte kohta küsimusi, siis tulge julgelt minu juurde ja saame neid pikemalt arutada! 

  • Itaalia ja Eesti haridussüsteem on väga erinevad. Koolitaja rõhutas iga päev seda, kui oluline on vältida igasuguseid võistluslikke elemente koolis. Olgu selleks siis olümpiaadid, testid või kas või klasside moodustamine ainepõhiselt. Näiteks gümnaasiumisse astudes monitooritakse Itaalias kõiki õpilasi (suvel ühisel väljasõidul) ning õpetajad moodustavad uued klassid. Tegelikult küll nime poolest grupid, sest klass on juba teatud määral kihistus - see ei ole mitte minu seiskoht, vaid nende seletus nimetuse juurde. Sisuliselt on aga tegu meie mõistes siiski klassidega. Klasside moodustamise põhimõte on see, et igas grupis oleks erinevad inimesed - need, kellele meeldivad reaalained, need, kes eelistavad keeli, need, kelle eelistuseks on kunst, erivajadusega inimesed jne. Klassi vahetada ei saa. Kui on tõsine põhjus, siis alles 2 aasta pärast (gümnaasium on kokku 5 aastat, 3 on kohustuslikud, kui oled gümnaasiumisse astunud ja 2 vabatahtlikud - aga enamik valib 5 aastat, sest sellega kaasneb lõputunnistus). Seega igas klassis on väga erineva tausta ning võimetega õpilased. Mis meie mõistes on ju väga ebaharilik, sest kui me moodustame klasse teadlikult, siis enamasti ikka lähtuvalt õpilaste huvidest või võimekusest. Ehk siis kokku võivad ühte klassi sattuda kaks õpilast, kellest üks on suur matemaatikafänn ning teine, kes matemaatikast sugugi lugu ei pea. Ja meie mõistes on tavaline olukord, kus osad õpilased lihtsalt igavlevad tunnis, aga see ei ole oluline, sest eesmärk on kasvada heaks inimeseks. Lugupidavaks ja teistest hoolivaks. See, kui su huvi on tegeleda süvendatult matemaatikaga, siis see on su enese vastutada. Sa kas tegeled sellega ise või ootad seni, kuni astud ülikooli ja hakkad seal sellega tegelema. Kooli esimene eesmärk ei ole anda edasi ainealaseid teadmisi, vaid tegeleda inimlike väärtuste omandamisega. Koolisüsteem on seega väga inimlik ja sõbralik. Probleem tekib aga siis, kui õpilased kooli lõpetavad, sest elul on omad reeglid ning kas või tööd otsides on ju vaja teistega konkureerida!
  • Väga suur rõhk on kunstiajalool ja kunstil üldiselt oma erinevates vormides. Seda õpitakse gümnaasiumis 5 aastat ja õpingute käigus käiakse sageli õppekäikudel. Kuigi näiteks tuli välja, et Loris (koolitaja) oli Sixtuse kabeli maalide tähendusi õppinud gümnaasiumis 3 kuud, pluss ta on kogu elu Roomas elanud, aga Sixtuse kabelis ta käinud pole. (Mina käisin ja soovitan ka kõigil, kes Rooma satuvad, sinna minna!)
  • Kõige aluseks on usaldus. Usaldus teiste inimeste vastu. See puudutab õpilaste omavahelisi ning õpetaja-õpilase vahelisi suhteid. Kui esimeses punktis kirjutasin pikalt, kuidas gruppe moodustatakse, siis jäi mainimata see, et kuigi klassi proovitakse saada võimalikult erinevaid inimtüüpe, siis alati peaks klassis olema ka üks sinuga sarnane tüüp. Itaalias ei ole tavaks midagi üksinda teha (kohvi juua, süüa, lihtsalt olla, …) ja seetõttu peab iga õpilane tundma, et tal on oma grupis keegi, kellega suhestuda.  
  • Mida siis juhina, sh õpetajana, arvesse võtta:
  1. Märka kõiki õpilasi!
  2. Kaasa kõiki õpilasi!
  3. Ära jäta kedagi üksinda, st märka, kui kellelgi on probleem või kui keegi on klassikaaslaste poolt välja tõugatud ning tegele sellega kohe. 
  4. Pööra tähelepanu n-ö pehmetele väärtustele! 
  5. Naudi oma tööd. Kui sa seda ei naudi (loomulikult esineb hetki, kui me seda ei tee, aga siin mõeldakse pikemaajalist plaani), siis võib-olla on mõistlik aeg maha võtta ning mõelda, kas sa peaksid enda ja teiste huvides edasi liikuma, midagi muud tegema.
  6. Kui tekib probleemne olukord, siis kasuta seda skeemi:
Behavior - too välja faktid ja ainult faktid, mida sa nägid!  Näiteks: Ma panin tähele, et sa hilinesid sel nädalal esmaspäeval, teisipäeval ja reedel tundi. See peab olema ainult see, mida sa nägid, ei ühtki tunnet, väga konkreetne. Ja alati peab see vestlus toimuma pärast tundi, mitte teiste õpilaste ees.
Impact - ütle, kuidas sina end siis tundsid, see on väga personaalne ning puudutab vaid sind. Näiteks: Seetõttu tundsin end halvasti ja ebamugavalt, sest tund oli juba alanud ning me tegime teistega juba tööd. Ma pidin oma planeeritud tegevused pooleli jätma ning otsast alustama. Teine etapp peab põhinema tunnetel ning nende väljendamisel ja kusjuures just ainult sinu enda tunnetel, sest teiste tundeid sa ju tunda ei saa. See on muidugi kõige raskem punkt, eriti meie, eestlaste jaoks. 
Oppurtunity - küsi (sõbralikult!), mis oli selle tegevuse (meie näites hilinemise) põhjuseks (võib-olla peab õpilane hommikuti oma väikest õde lasteaeda viima vms). Püüa aru aru saada, miks õpilane seda probleemi põhjustab. Leidke koos need võimalused, kuidas siit edasi minna sedasi, et probleeme enam ei tekiks.
BIO ei võta tegelikult palju aega, aga seda on vaja harjutada. Me mängisime seda mitmeid kordi läbi ning koolitaja lihvis ka viimasel korral mu sõnastust või etappe. Aga kui see oskus on omandatud, siis see ilmselt töötab väga hästi. Muidugi on lihtsam neil õpetajatel, kellel on pool klassi, mitte terve klassikomplekt. 
  1. Ole õpilastele inspiratsiooniks! Ole sina ise ning proovi neid kaasa haarata kas ainealaselt või muul olulisel teemal - pehmed väärtused on üliolulised! Alusta teemasid küsimusega miks? Miks me seda ainet õpime, miks see teema meie jaoks oluline on, miks on vaja seda reeglit õppida. Proovi leida need põhjused, mis on just õpilaste jaoks olulised! Kui nad on teema alguses kaasatud, siis on sealt edasi palju lihtsam minna.
  2. Üks tore võte, mida koolitaja kasutas, oli joonistamine. Ta oli nagu Raivo Järvi - rääkis ja samal ajal joonistas. Nende piltide abil jäi räägitu väga hästi meelde ning tekkisid seosed. Kusjuures pildid olid iseenesest väga lihtsad. Loris näitas mulle mõnda võtet ja võin kinnitada - isegi see inimene, kes üldse tavaliselt ei joonista, saab nende piltidega hakkama. Lihtsalt esialgu on vaja konkreetseid õpetusi. Saladuslik raamat, kust seda kunsti õppida saab, on “Bikablo”. Minu teada seda küll Eestis ei müüda, ma ei leidnud seda ka Itaalia raamatupoodidest, aga kindlasti on võimalik see endale interneti teel tellida! Igal juhul tundus see oskus väärtus omaette!
  3. Koostöös, inimlikkuses ning hoolivuses peitub võti!

Postitus sai nüüd peaaegu lubamatult pikk. Aga kokkuvõtte tahaksin sellele vaatamata teha. Ma õppisin koolitusel palju ning olen selle kogemuse eest siiralt tänulik. Kõige meeldejäävamad mõtted:

  • Inimlikkuses ja headuses on võlujõud.
  • Naerata ja sulle naeratatakse vastu!
  • Mõtle oma tunnetele ning väljenda neid aeg-ajalt ka sõnaliselt!
  • Koolil on ülioluline roll inimeste elus. Seetõttu tasub igal õpetajal mõelda, mida me tegelikult endast õpilastele anda soovime. Mina isklikult päris Itaalia süsteemi usku ei ole, aga tasakaal võiks olla kuskil vahepeal - ainealaste teadmiste ning inimlikkuse, hoolivuse poole püüdlemise mõttes. 
  • Naudi elu ja tee seda kohe!
  • Kõige olulisem elus on pere ja lähedased!
    Kohalik kiirtoit näeb välja selline ja on väga maitsev!
    Vatikanis
    Sellised vaated, kui hommikul koolitusele läksin!

teisipäev, 21. november 2017

Esimesed muljed Roomast

Esiteks. Proovi tulla koolitusele ilma ootusteta. Just siis on võimalik üllatuda ning just siis võivad sinuga hakata juhtuma imelised asjad! Täpselt nii on juhtunud minuga!

Teiseks. Ole sõbralik, ole avatud ning naerata! Need on märksõnad, mida siin hinnatakse. 

Kui rääkida konkreetsemalt, siis tooksin välja järgmised mõtted.

  • Sõbralikkus. Ma isegi ei mõelnud sellele varem, sest suurlinnas on sageli kõigil kiire ning ma olen nii väike killuke selles määratus ookeanis, et oleks rumal oodata rohkemat kui viisakust. Aga ma eksisin! Näiteks esimesel koolituspäeval kohtusin ka selle külalistemaja omanikuga, kelle hostelis ma ööbin. Rääkisime temaga Roomast ja selle vaatamisväärsustest ning söögikohtadest. Ta lubas natuke mõelda ja siis anda mulle teada, kuhu ta soovitab mul minna. See oli siis esmaspäeva hommikul. Päeva jooksul meil sellest enam juttu ei olnud ning ma unustasin selle teiste asjade varjus ära. Aga! Kui ma külalistemajja tagasi jõudsin, ootas mind ees käsitsi kirjutatud nimekiri kohtadest, kuhu ma võiksin minna! See võttis mu sõnatuks - lihtsalt nii armas asi, mida teha!
  • Veel sõbralikkusest. Koolitusfirma juht on käinud mõlemal päeval mult küsimas, kuidas mulle koolitus meeldib ning kas olen kõigega rahul, kas on midagi, mida nad saaksid teisiti teha. Ja täna pärast pikka koolituspäeva (9-18.30) pakkus ta välja, et nad toovad mu koos abikaasaga autoga kesklinnale lähemale. Koolitus toimub nimelt kesklinnast üsna kaugel ja bussiliiklus on “pisut” kaootiline. Kujutate ette! Rooma liikluses tähendab see nende jaoks üsna suurt ajakulu. Taaskord olin sõnatu!
  • Sisukusest. Enne koolitust sain mitmelt oma tuttavalt tagasisidet, et kõige targem on tulla Itaaliasse koolitusele ilma ootusteta, sest nende viis koolitusi läbi viia võib olla väga erinev sellest, millega oleme Eestis harjunud. Ja kuna eelinfot oli väga vähe (pea olematult), siis see ei kerinud ka just liiga palju ootusi üles. Aga! Ma olen lihtsalt vapustatud, positiivses mõttes! Koolitus on olnud senini IMELINE! Koolitaja on südamega asja juures, väga huvitatud sellest, et see oleks meile kui õppijatele vajalik ning ta võtab ka meie ootusi arvesse, ehk on väga paindlik. Ääremärkusena ütlen, et koolitusgrupp on meil suur (nali!), peale minu osaleb koolitusel veel üks meesterahvas Tšehhist, Jan. Ja kuna ta küll saab inglise keelest hästi aru (mulle tundub), siis ta ei tunne end väga mugavalt inglise keelt rääkides. Seega on koolitus üsna personaalne. Ja kuna täna oli Janil vaja pool koolituspäeva oma tööasjadega tegeleda, siis seda enam oli koolitus suunatud just mulle. Me klapime koolitajaga hästi ning kuigi päev oli pikk, siis aeg tõesti lendas! 
    Meie koolitusgrupp, keskel koolitaja Loris Mitruti
  • Oeh, ja viimaks linnast ja söögist! Rooma on oma väärikusega imeilus! Ei tasu oodata piinlikku puhtust, punktuaalsust ning modernsust. Tasub liikuda koos selle linna tempoga (mis küll esialgu on meeletu ja lärmakas, aga samal ajal võtab aega maha ning naudib hetki). Ja söök - maitsev, lihtsalt maitsev!
Imeline Rooma ja täpsemalt Trastevere linnaosa

Hanna-Liis, ma olen nii tänulik, et sa mulle seda võimalust pakkusid! Ja ma olen nii tänulik, et minu esimene koolitus ära jäi ning ma just siia sattusin.  


PS! Kuna koolituselt saadud infot on väga palju, siis ausalt öeldes selles ma veel hästi ei orienteeru. On vaja aega, et see vaikselt ise läbi töötada ning lasta infol settida. Kui mõne aja pärast on huvilisi, siis olen valmis jagama ka neid mõtteid, mida siin kuulnud olen, ning mõningaid viiteid, mida saanud olen. 

laupäev, 18. november 2017

Õnnelikuna Maltalt tagasi!

Pajataksin tagasisidena lugejatele oma meeldivast ja värvikast koolitusreisist Maltale. Alati on hea, kui endale väga kõrgeid ootusi uute kogemuste saamise eel ei sea. Seekordesed ootused olid mul keskmised, mis said aga kõrgelt ületatud. Siiski.. tegijal juhtub nii mõndagi ja niisamuti ka minul, aga sellest juba järgnevas ülevaates :)

ESIMESE päeva pealelõunal maandus mu lennuk Malta rahvusvahelisel lennuväljal. Ilm oli päikseline ja 24-kraadine soojus tekitasid üle tüki aja suvise tunde. Minu koolitajafirma Alpha School of English poolt oli saadetud mulle lennujaama inimene, kes mu hotelli viima pidi. Teda aga polnud! Oma kümme korda käisin silte hoidvate inimeste eest läbi, kuid minu sohvrit nende hulgas polnud.  Läksin infosse. Helistasime kooli, kuid oli pühapäev ja keegi ei vastanud. 45 minutit oli juba möödunud. Mõtlesin, et ehk pean siis omal jalal selle hotellini teises saare otsas jõudma ja olin juba busside väljumisaegu uurimas. Siis, nagu maa alt ilmus mulle vastu tulnud mees välja ja olin rõõmus, et ikka lõpuks nii läks. Ta oli vahepeal poodi endale juua ja süüa ostma läinud ja arvas, et küll ma ikka ära ootan. No okei - lõpp hea, kõik hea. Sõit hotelli Topaz, San Paul`s Bay linnakesse, kestis umbes 40 minutit. Sain võtme ja läksin oma tuppa. Kuna majutus asus mere ääres, siis otsustasin randa kaema minna. Ilusad vaated, Vahemere lainetus ja loojuv päike tekitasid meeldiva meeleolu. Õhtul sai ka hotelli restoranis süüa. Toidulaud oli erakordselt rikkalik, alustades kõikvõimalikest salatitest ja lõpetades erinevate kookide, puuviljade ja jäätisega.


Vaade hotelli rõdult

Väike õhtune jalutuskäik

TEISE päeva rikkaliku hommikusöögi järel seadsin sammud oma koolituspaika Alpha School of English`sse. Maja oli 3-korruseline, igal korrusel väikesed, kuni 10 õpilast mahutavad klassiruumid. Uurisin kohe, kuhu klassi pean minema. Mind oli paigutatud rühma, mis koosnes koos minuga kokku 4 inimesest. Eero oli 64-aastane mesterahvas Soomest, Jan oli 26-aastane noormees Ukrainast, Pjotor oli 36-aastane poolakas ja lisaks mina. Õpetajaks oli 64-aastane John , kes oli 37 aastat tagasi Maltale elama asunud ja siin inglise keele õpetajana ikka veel töötab. Esimesel tunnil õppisime üksteist tundma, rääkisime, kustkohast tuleme, miks me tulime, mis on hobid jne. Õpetaja oli kohutavalt jutukas ja nii saime ainult rääkida ja rääkida. Eero Soomest oli aga madalama keeletasemega ning seetõttu paigutati ta järgmisel päeval teise gruppi. Mulle meeldis, et õpetaja rääkis selges ja lihtsas inglise keeles, niinimetatud "proper english". 2*45 minutit, siis 30 minutit pausi ja veel 2*45 mintit. Peale seda jälle paus ja siis uus keeleprogramm "Inglise keel seoses minu õpetatava ainega". Õpetajaks oli Maria, kes oli maltalane ning aktsent oli palju tugevam kui eelmisel õpetajal Johnil. Viimasel oli natuke newcastle aktsenti ;). Maria tunnis õppisime jälle üksteist tundma ja rääkisime oma kooli süsteemist nii Ukrainas kui ka Eestis. See tund kestis järjest 2*45 minutit. 

Peale kooli läksin 2 kilomeetri kaugusel asuvasse Malta Akvaariumisse, kus sain näha erinevaid kalu, kilpkonni ja kaheksajalgu. Siiski väga erilist muljet see mulle ei jätnud. Ootused olid suuremad. Natukene külmetusin ka teel tagasi hotelli, kuna tuul oli vali ja hakkas vihma tibutama. 

Õpetaja John ja Pjotr (2.05 cm pikk!)



Piraajad Malta National Aquarium`is


Kaunid raid

KOLMANDAL päeval käis kõik tegevus samamoodi. Algul õppisime Johniga inglise keele grammatika reegleid artiklite "the" ja "a" kasutamise kohta ning tegime hulga harjutusi. Vestlesime teise tunni poole narkootikumide tarbimisest ja nende mõjust inimesele. Maria tunnis aga uurisime Malta koolides kasutatavaid weebisaite bioloogiatundide mitmekesistamiseks. Tegime ka ühe sellise tunni koos mängudega läbi. Pjotr oli matemaatik-füüsik ning tema tegi oma ainealase Malta tunni. Maria soovitas mul peale tundi kõrvalasuvasse Mosta linna sealset katedraali vaatama minna. Läksingi. Bussiga sõitmine ei olnudki nii keeruline kui algul arvasin. Pilet maksis 1.50 ja sellega sai sõita kuhu tahes 75 minuti jooksul. Bussid käisid ka väga tihti. Mosta katedraal -  tegemist on suure sakraalehitisega. Tornikupli läbimõõt oli 37 meetrit ja müüride paksus 9 meetrit. Katoliku usu kirik. 


Mosta katedraal väljast vaadatuna 

Hiigelsuur tornikuppel

Kiriku üldvaade seestpoolt

NELJANDAL päeval õppisime Johniga grammatikaosas kasutama õigesti "will" ja "going to" vorme ning teises tunnis vestlesime Londoni ja Malta liiklusest ja teedest. Mulle meeldis vestleda, iga tund kui seda tegime. See ühendas meid ning tore oli üksteist paremini tundma õppida. Maria tunnis uurisime Malta bioloogia ja matemaatika õpikuid. Leidsin, et väga palju oli sarnast, kuid samas oli neis palju rohkem erinevaid näiteid ja praktiliste katsete näiteid, mida meie õpikutes vajaka jääb. Muide tuleb välja, et Malta õpetajad saavad siiski kõrgemat palka, kui meie õpetajad, umbes 1600 eurot keskmiselt kätte. 
Peale tunde otsustasime Pjotoriga minna Malta pealinna Valettasse. Ilm oli kena ja aega palju. Bussiga sõit kestis sinna umbes 50 minutit, kuna tänavad on kitsad ning ummikuid on palju. Jäin Valettas nähtuga väga rahule. Linn oli iidne, ilusate vaadetega ja puhas. 

Valetta tänav

Linnamüür koosneb sealsest looduslikust liivakivist

 Parlamendihoone Valettas


Õhtune vaade linnale

VIIES päev oli viimane täispikk päev Maltal. Johni tunnis õppisime kasutama erinevaid ajavorme ja rääkimise osas arutasime alkoholi teema üle erinevates maades, kust meie grupi liikmed pärit olid. Sain Johnile tänutäheks üle anda Eestist talle kaasa ostetud meene, milleks olid Vana Tallinna ja Viru Valge liköörikommid. See oli nagu rusikas silmaauku, sest sobis just meie vestlusega kokku. Maria tunnis arutasime õuesõppe võimalustest nii Maltal kui Eestis. Tuli välja, et nende riigis õuesõpe väga levinud ei olegi. Samas olin ka ise natukene pettunud, et mu koolitusel õuesõppe osa nii napp oli. Välikäigud ju puudusid! Miks, selle kohta ei saanudki ma õieti vastust :(. Viimase päeva lõpuks otsustasin aga endale ise ühe õuesõppe retke teha ja võtsin selleks ette külastuse San Antoni aedadesse, kus asub Malta  naispresidendi residents. Bussiga sõitsin jälle kohale ning avanev vaatepilt oli minule kui bioloogile ja loodushuvilisele väga meeldiv ning meeldejääv. Planeeritud, hooldatud, liigirikas ning kaunis oli kõik sealne nähtu. Taimedele olid juurde kirjutatud nimed ning nägin isegi mõnda liiki ihusilmaga esmakordselt. Õuesõpet just taimede teema juures oleks minu arvates seal pargis just sobiv teha. Seda võiks ju meie kooli juhtkonnaga arutada... :D


Inimene õpib kogu elu...

San Anton Gardens

Rohelus

 Presidendi loss San Anton Gardens`is

Õhtuti olid bussid nii täistuubitud, et vaevalt oli hingamise ruumi


KUUENDA päeva hommikul käisin veelkord koolituspaigast läbi, et saada vajalikud tõendid koolitamise kohta, pakkisin kohvri ning juba ootaski takso mind hotelli ees. Teel lennujaama jagasin taksojuhi Esperan`iga muljeid kogetust. Läbi Frankfurdi jõudsin südaööl Tallinasse.


Koduteel lennukiga Alpe ületamas


KOKKUVÕTEKS võin öelda, et ükski asi mul sel reisil mööda külge maha ei jooksnud. Jäin reisiga igati rahule. Nägin, kuidas erinevatest maadest pärit inimesed samamoodi Erasmuse programmi kaudu ennast täiendada saavad. Sain avastada uut riiki, millest olin küll kuulnud, kuid enamat suurt midagi ei teadnud. See reis oli vahelduseks igapäevatööle koolis ning usun, et saan ka õpilastega oma muljeid kogetust jagada. Inglise keele osas teadmised paranesid, kuid õuesõppe kohast infot ja reaalset väljas õppimist oleks võinud rohkem olla. Olen nüüd näinud ja võin teinekordki taolisi pakkumisi vastu võtta, kui selleks võimalus avaneb. 







neljapäev, 16. november 2017

Ümberpööratuna Brüsselis

Üldiselt olen oma tegevusi KAJAstanud ;) Facebookis.
Võtan nüüd kokku, mida olen teinud.

 Koolituklassis 6-8 rue Charles Martel
1. päev algas suure vihmaga kell 18 õhtul ja lõppes 22. Kohale jõudes olin läbimärg. Kohtusime, tutvusime, koolitaja püüdis avada flipped classroom´i mõistet. Meeldis puslemeetod. Osadest tervikuks.
Kuna olen kaugelt põhjast (meile kõige lähemalt olid poolakad), siis vaatasin huviga, kuidas kõik tahtsid rääkida, küsida, tutvuda. Päris lahe oli.
Enamus olid algkooli õpetajad, 1 oli ka informaatikaõpetaja põhikoolist. Oli ka muusikaõpetaja ja keeleõpetajad. Kohale oli tuldud veel Horvaatiast, Rumeeniast, Kreekast, Itaaliast, Hispaaniast, Saksamaalt. Rumeeniast oli seegi kord kõige rohkem osalejaid. Kõik olid positiivselt meelestatud ja täis suurt tahet õppida.
Õhtul hilja oli natuke kõhe läbi tühja linna hotelli minna. Õnneks enam ei sadanud ja linn oli tõesti väga turvaline ja rahulik.
Future Classroom Lab, Rue de Trèves 61 Schoolnet






2. päev algas 15.00 ruropean Schoolnet Lab´is. Muuseas, meie HITSA nutiklass on täpselt samasugune. Ainult 1 nutiprojektor oli lahedam. Tundsin uhkust meie väikese Eesti üle, kui kõik imetlesid 3D printereid, Lego-roboteid ja BeeBote, mis meile on ju tuttavad.

Kell 18 jätkasime tööd tuttavas kohas ja tutvusime esimeste äppidega- Edmodo. Mida tegime, saate kohe varsti ka ise proovida. Vahendid olid lihtsad, tihti ka tuttavad. Kell 22 koju  minnes jälle vihma ei sadanud. Õnn! Google Maps ei lasknud ka igavleda, leidis uue tee, kuidas hotelli minna.

6-8 rue Charles Martel koolituateljee. Tagaplaanil koolitaja Alessandro Gariano firmast Enjoy Italy
3. päev veetsime erinevaid videotöötlusvahendeid katsetades. Päev lõppes juba 19.30.

4. Päev möödus Europarlamenti külastades. Oli väga huvitav. Muuseas õhtul jälle videotootlus (ON õigesti kirjutatud)+ kahoot. Fun
 Official visit to the European Parliament, with seminar
 Official visit to the European Parliament, with seminar


5. päev- kokkuvõtted. Hommikul äpid, pealelõunat tegevused vabas õhus.
Õhtul tulevad täpsustused.

Aga juba praegu olen üpris visar, et koolitus hakkab lõppema.

Fotod: Kaja Pello 

kolmapäev, 15. november 2017

Koolitustee viib Rooma!

Nelja päeva pärast sõidan Rooma. Õppima, kuidas olla parem juhendaja ja juht, kuidas motiveerida ennast ja teisi. 

Koolituse kolm sisulist märksõna on juhendamine/mentorlus, juhtimine ja motiveerimine. Kõik väga olulised teemad õpetaja igapäevatöös. Ja mitte ainult töös, vaid ka lihtsalt inimesena, koduses keskkonnas, enda arengu mõttes, oma elu juhtimises. 

Mul on tunne, et igal aastal käime töö mõttes läbi saranaseid faase. Kooli alguses on energiat palju, pisut on küll segadus, et mis ja kus, aga ühel hetkel loksub kõik paika. Seejärel tekib vaikselt töömeeleolu, õpetaja ja õpilased on saavutanud mingit sorti rutiini (mitte üldse halvas mõttes) ning õppida-õpetada on mõnus. Seejärel saabub pime aeg ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Hommikul kooli tulles on pime, pärastlõunal koju minnes pime. Isegi kui me proovime sellele mitte mõelda ning mitte ennast sellest mõjutada lasta, siis … Olgem ausad, see pimedus rõhub ühel hetkel meid kõiki. Ja selle pimeduse algusaeg on minu jaoks raske. Ma tajun, et õpilased on väsinud ning justkui tujutud ja selle pinnalt on keeruline aine mõttes edasi minna. Keeleõpe võiks ju ometi olla inspireeriv, sütitav, energiline, värske, tore! Jah, loomulikult vahel raske ja tüütu, aga üldiselt ikkagi silmaringi avardav ja innustav. Aga kui keskkond paneb meid nii raskesse olukorda, siis on vaja oskust ja soovi ise juhina sellest üle olla. Õpetajal on selles kõiges väga oluline roll. Õpetaja peaks olema see, kes haarab grupi kaasa ning viib nad endaga retkele, minu puhul keeleõppe retkele. Ja see võiks olla midagi tähenduslikumat kui lihtsalt üks järjekordne 45 minutit klassiruumis. Minu jaoks on see oluline - see, et õpilased tõesti tunnetaksid, et see aeg, mis nad klassiruumis veedavad, ei ole maha visatud, et nad saavad lisaks keeleteadmistele veel midagi. See midagi võib igaühe jaoks olla erinev (loodetavasti ongi!), aga on oluline, et seal midagi on. Ja siin tuleb mängu õpetaja võime juhtida kogu tegevust nii, et õpilased oleksid valmis kaasa tulema, oleksid valmis panustama ja leidma enda jaoks midagi. Õpetajal on õpilaste elus mängida väga oluline roll ning ma usun, et mida paremad juhid, innustajad ja Õpetajad me oleme, seda paremad inimesed iga päev kooliuksest välja astuvad. 


Ma loodan, et Rooma nii linnana kui koolituse mõttes inspireerib ja innustab. Olema parem õpetaja. Olema targem juht. Olema sisulisem kaasteeline. Olema hoolivam inimene.